Need on Ferenc Kölcsey luuletuse „Hümn” esimesed read. Juhtumisi dateeris ta täpselt käsikirja puhtandi – see oli 22. jaanuaril 1823. Mõni aeg hiljem kirjutas Ferenc Erkel viisi ning Ungari hümn oligi sündinud. Käsikiri on hoiul Rahvusmuuseumis.

Hümni sünnipäeval tähistatakse Ungari kultuuri päeva, mis pole küll riigipüha, kuid mille puhul toimuvad alati mitmesugused üritused ja eriprogrammid. Hümn on lausa nii tähtis, et see on põhiseaduses riigisümbolite hulgas loetletud ning hümni esimene rida juhatab sisse preambuli.

Tekst ise on ajastule omaselt rahvusromantiline. Esimeses värsis pöördutakse palves kõigevägevama poole. Seejärel meenutatakse Ungari ajaloo hiilgehetki – maahõivamist, majanduslikku õitsengut ja kuningas Mátyási võidukäike. Võitudele järgnevad rasked ajad – tatarite ja mongolite vallutused, erimeelsused ja rahutused, pead tõstab vabaduseiha. Viimaks palutakse taas ungarlast eest.

Eesti keeles on „Hümnist” kaks tõlget, Ants Orase (1928) ja Albert Kruusi (1937) oma. Pealkirjas on Ants Orase tõlgendus. Esimene värss Kruusi tõlkes:

„Jumal, lase madjareid

Rõõmu, rikkust maitsta,

Võtku võimas käsi neid

Vaenlaste eest kaitsta;

Keda muistsest muljuti,

Anna neile rammu:

Rahvas tulevikugi

Lunastand ju ammu!”

Ungari keeles kõlab tekst nii.