“On kevad, see päev, kui mantlitele ilmusid kollased tähed, hopp, ja korraga olid need seal, üleöö. Sa kõnnid alleel puude vahel ja sulle tuleb vastu su parim sõbratar Bertu, tunned ta juba kaugelt ära tema ilusa tumeda kirsipunase palitu järgi, ta ise lõikas selle imeilusast läikivast taftist välja ja õmbles kokku, see on väga ilus, täiesti Prantsuse moodi, Bertu nägi seda ühes moelehes, mingil näitlejannal oli see seljas, selle järgi ta selle tegigi.

Bertu ei kõnni nii, nagu tal tavaliselt kombeks, ei, ta astub kuidagi vaarudes ja ettepoole kookus, sa näed kaugelt, et midagi on juhtunud, isegi tema juuksed on lahti, ehkki tavaliselt kannab ta kõrgele seatud ranget krunni, ja sinuni jõudes ei pane ta sind justkui tähelegi, ta tahab edasi minna, näperdades samal ajal oma juukseid, justkui oleks ta meeltesegaduses, sa jääd tema kõrvale seisma ja küsid, mis juhtus, kallis Bertu, ja Bertu ei taha sulle isegi otsa vaadata ja seisma jääda, vaid poetab kõigest, ei midagi, ja ta tõesti lähekski edasi, kuid sa haarad tal küünarnukist ja küsid veel kord, mis juhtus, siis vaatab Bertu sulle lõpuks otsa, ta on näost täiesti hall, ta ütleb, et kõik, kehitades samal ajal korraks õlga, liigutusest kerkivad tema juuksesalgud üles ja libisevad üle õla selja taha ja siis näed sa ta rinnas tähte, see on kollasest satiinist ja peente pistetega mantli külge õmmeldud. Kui ta märkab, et sa seda vaatad, tahab ta minema tormata, kuid sa hoiad tal ikka veel käsivarrest ja hüüad talle, oota, sa palud, et ta ei läheks ära, ja tõmbad teda enda poole, siis jääb Bertu ikkagi seisma, te istute pingile, sealsamas, alleel, nagu palju kordi varem, aga praegu on teistmoodi, tükk aega ei ütle te midagi, siis ütleb Bertu ühtäkki, et ta arvas, et kui ta selle ilusti ära kaunistab, ilusa tikandiga, siis hakkab see talle meeldima, siis ei ole nii valus, et ta peab selle palitu peale õmblema, aga sellest vaevast polnud midagi kasu, ikkagi tähendab see sedasama, ta ei oleks uskunud, et inimesed selle riidetükikese pärast teda teise pilguga vaatavad, aga nad tõesti vaatavad teda teistmoodi, ta tundis üle peaväljaku kõndides, et kõik vaatavad teda teistmoodi, võta teadmiseks, kõik, isegi sinu isa, ta on mind alati tervitanud, aga praegu ei tervitanud, vaid vaatas mind sellise näoga, nagu ta mind varem pole vaadanud, mitte kunagi.

Tahad siis talle öelda, et see pole tõsi ja ta ainult kujutab seda ette, või siis see on ainult tema rabanduse pärast, pole võimalik, et Isa tere ei ütle, eriti veel talle, aga sa ei suuda seda öelda, selle asemel ainult võtad tal õlgade ümbert kinni ja ütled, et ta ei nutaks, ehkki Bertu ei nutagi, vaid lihtsalt istub pingil ja näpib ühe täheharu tippu, ja kui ta jälle rääkima hakkab, on tema hääl nii külm ja sile nagu klaas, ta ütleb, et teab, et nad viiakse ära, tema ja Miklós ja Bátykó ja nende vanemad ka, kogu pere ja kõik sugulased ja kõik teised ka, nad viiakse ära ja likvideeritakse, ta kuulis seda, kui tema vanemad öösel sellest rääkisid, nad ütlesid, et need on kõigest hirmujutud, aga kindla peale ei ole, sest Bátykó ütles ka, et ei ole, ta pages sellepärast Poolast nende juurde, et seal on see juba juhtunud, mis siin alles nüüd tuleb, ja keegi ei tahtnud teda uskuda, aga ta teab ikkagi, et Bátykó räägib tõtt, sest ta nägi seda kõike unes ette.

Bertu jääb vait, siis tahad sina rääkima hakata, tahad öelda, et ärgu kartku, sest midagi halba ei juhtu, aga sa ei suuda midagi öelda, vaid istud seal, oma parima sõbratari kõrval ja vaikid ja vaatad, kuidas Bertu sõrmed tähte näpivad, tema küüned kraabivad ilusat, tihedalt tikitud ääristust, üks niit hakkab narmendama, siis veel üks. Bertu hakkab uuesti rääkima, ütleb, et see on küll puhta rumal, ta teab, et varsti on kõigega lõpp, aga praegu teeb talle kõige rohkem haiget see, et ta pidi tähe palitu peale õmblema, sest selle kangas on nii peene niidi ja tiheda koega, et nüüd jääb õmbluse jälg igaveseks selle peale.“

Katkend György Dragománi romaanist “Tuleriit”. Tõlkis yours truly.