Aeg teha kokkuvõtteid. Nagu juuresolevalt pildilt näha, oli ungari kirjanduse aasta 2021 tõhusam kui siin uute postituste arv. Ilmus viis raamatut, neist kaks uustrükki.

Mu armastus Éva Janikovszky vastu sai alguse juba lapsepõlves ja vaimustus on püsinud siiani. Täitsa üllatav, et on veel inimesi, kes pole temast kuulnud. Niisiis täitsa hea, et värske trükk on jälle saadaval: „Minuga juhtub alati midagi” ja „Kui ma oleksin suur”, mõlemad on tõlkinud Aino Pervik. Pildid on joonistanud ületamatu László Réber. Mul on kodus 1980. a väljaanne, uus on juba kolmas trükk. Nagu näha, on mul juba varasest lapsepõlvest mingi värk ungari raamatutega. Kuna ma kirjutada nii hästi ei oska ja igasse raamatusse käsitsi kirjutamine võtab liiga palju aega, siis pidin tõlkijaks hakkama, et oma nime raamatus näha. Janikovszky on Ungaris ka endiselt populaarne, hiljuti anti seal välja teismelise Éva päevik (1938–1944), sellest on ilmunud juba täiendatud väljaanne, mille pidin loomulikult endale tellima. Aga teie lugege Éva raamatuid ja vaadake László pilte. TÄIENDUS: Lauri tuletas mulle lahkelt meelde, et Tähekese numbrites 7/8 ja 10 oli ka kaks Janikovszky uustõlget. Nii et ärge arvake, et kõik juba olemas. Lasteekraanist saab.

Vahepeal nime vahetanud Ungari Kultuuri Instituut andis välja Krisztina Tóthi raamatu „Emmele tehti operatsioon” Mirja Jõgi tõlkes. Hästi nunnult, veidike naljakalt ja üdini lootusrikkalt vähkkasvajast. Raskeid teemasid käsitlevaid lasteraamatuid pole kunagi liiga palju, liiatigi veel selliseid, mis on tõesti lastele arusaadavalt kirjutatud. Viktória Hitka imelised illustratsioonid annavad kergust-helgust juurde.

Tuline kahju on vaid sellest, et raamat ilmus väikeses tiraažis ja raamatupoodidest seda ei saa. Nõutage instituudist, täpsemad juhtnöörid siin.

Krisztina Tóthi (mitte segamini ajada Tartu Ülikooli ungari lektori, estofiili ja eesti kirjanduse tõlkija Krisztaga) novelli „Lakutud mees” saab lugeda samanimelisest kogumikust. Tegemist on sarja „Ungari taskuraamat” 2. teosega, milles on esindatud seitse nüüdisaja ungari naisautorit. Nagu novellide puhul ikka kipub olema, on autorid kõik oma nägu, mõni kõnetab rohkem, mõni vähem.

Ja viimaks Vilmos Kondori „Budapesti spioon” Regio väljaandes ja Piret Toometi tõlkes. Tundmatuks jääda sooviva kirjaniku krimisarja kolmas raamat on mul veel lugemata, kuid eelmised kaks olid vägagi haaravad, nii et olen põnevil. Ajalooline kontekst ja üheks peategelaseks mu lemmiklinn – ootused on kõrged! Allan Martinson kirjutab nii.