Tänasest algab spordisõpradel uus ajaarvamine, kuu aega ei toimu midagi muud peale jalgpalli. Ka Ungaris on see spordiala au sees ja pakkunud mitmele kirjanikule inspiratsiooni. Tuntud on näiteks László Darvasi jalgapllinovellide kogu “Saladuslik maailmakoondis” (A titokzatos világválogatott, 2006) ning Péter Esterházy „Teekond karistusala sügavusse” (e.k 2018 Lauri Eesmaa tõlkes). Mõistagi räägivad need ka paljust muust peale jalgpalli. Tänaseks maiuspalaks on Darvasi novell “Minu maailmakoondis”. See sai tõlgitud 2009. aasta Prima Vistaks, mida autor ka külastas. Minu mäletamist mööda ei ole see kuskil ilmunud, toona kõlas see Hannes Kaljujärve ettekandes kohtumisel kirjanikuga. Tõlkisid Leelo Jõulu ja Kirsi Zirel. Valikut Darvasi novelle saab lugeda kogumikust “Kõrge lend” (ilmunud 2016).

“Dante teadis.

Poolele eluteele jõudmine, selle hirmsa läve ületamine ei tähenda midagi muud, kui et meil pole enam nii kaua elada jäänud kui seni. Nüüdsest peale kannab vool meid maise aja lõpu poole ja see on päris hirmus. Plaadil on teine pool keeratud, kullakesed. Nii võtab inimene ükskord kätte ja ütleb endale, hea küll, ma panen ikkagi oma meeskonna kokku. Paar päeva tagasi panin ka mina kokku oma koondise. Mõõtsin range mõõdupuuga, võrdlesin kogemusi, hetkevormi, indu ja tahet.

Väravas seisab NAINE. Teistele positsioonidele ei saa seda mängijat panna, aga siin on ta võitmatu. Väravavahina on Naine võimeline esinema maailma tasemel, ta seisab vapralt surma suu ees, suudab sooritada erakordseid hüppeid ja sööste, kõrge palli püüab kinni ühe käega, hulljulgelt heidab ta end õhus vihiseva jala peale, tema juba teab, mis on robinsonaad. Vahel juhtub, et kohtumiseks riietub ta aeglaselt, ta suudab kohutavalt palju aega kulutada kogu varustuse selgapanemiseks. Kõik ootavad avavilet, tribüünid on puupüsti täis, rahvas teeb laineid, meeskonnad on üles rivistunud, kohtunik on kannatamatu, tema aga istub alles peegli ees ja silub kinnastatud sõrmekestega oma ripsmeid. Ükskord läks ta täpselt enne penaltit juuksurisse, tuli siis tagasi ja tõrjus võimsa löögi.

Paremkaitsja on SUPP. Andke andeks, mitte ainult veiselihasupp, vaid kõik supid. Vürtsikas-hapu hiinakas, Újházy kanasupp, sparglisupp, Prantsuse sibulasupp, seakoodiga oasupp Jókai moodi, poolpimeda vanaema keedetud nuudlisupp, lahja kapsasupp, jõuduandev suitsuvorstiga hapukapsasupp. Ühes Péter Esterházy romaanis väidab üks naine, et supitegu ei ole mitte käteosavuse, vaid võlukunsti küsimus. Tal on täiesti õigus. Supi juures olgu terav paprika, muidu ei saa mäng õiget hoogu sisse. Mõnikord viime haiglasse puljongit. Haigele vanaisale, kes seda siis värisevi käsi sööb. Surm vanaisa ärapiinatud kehas imestab. Endal ei seisa vesigi sees ja nüüd luristab siin puljongit! Ja Surm mekib puljongit vanaisa kehas ega jõua ära imestada, sest lõhna ta ei tunne, Surm ei tunne midagi, sest puljong on elu kõikevõitev maitse, ja Surmal ei ole elu maitsmiseks maitsmispungi, et te teaksite, kullakesed.

Kaitse keskjoonel, klassikalisel keskkaitsja positsioonil mängib ARMASTUS. Tema on meeskonna kapten. Viimastel aastatel on ta viimase mängijana tihti kaitsetusse olukorda sattunud. Äsja möödunud sajandil saadeti ta sageli platsilt minema, tähtsamatel kohtumistel keelati isegi mängida. Vaatajad nurisesid, nüüd on hull lugu lahti, ai-ai-ai, Armastus ei kaitse. Proovisin ka teisi mängijaid, aga tema on asendamatu. Rütmitajus, kuidas ta palliga jänesehaake teeb, vahel ette sööstab ja ise rünnaku lõpetab, talle võrdset ei leidu. Kahjuks läheb ta mõnikord alt lapselegi selge petteliigutusega. Aeg-ajalt võtab ta lüüasaamist südamesse, sellistel puhkudel viin ta riietusruumi ja püüan talle duši all eluvaimu sisse puhuda. Talle meeldib trenni teha.

Vasakkaitsja on MUUSIKA. Ma ei räägi siin ainult Bachist ja Portisheadist, Rimski-Korsakovist, Griegist, Bartókist või Nils Peter Molvaerist, samuti mitte Puccinist või minu matusel kõlavast Louis Armstrongist, vaid elu rütmist üleüldiselt. Sest maailm musitseerib. Muusika on särav valgus, ussikese roomamine põrmus, kuivade matusepärgade krõbin, väravavahi kubet tabav kohutav löök, mis toob meile külma higi otsaette, või rästakese karjumine vastasmaja katusel, lapse nutma puhkemine, ühesõnaga, kõik on muusika, sellepärast panen ma tema vasakuks kaitsjaks ja usun, et tema on üks viimaseid, kelle ma kunagi välja vahetan.

Varumängija on KEVADINE MAA. Küllap mind hakatakse selle otsuse eest kritiseerima. Kas on võimalik unustada, kui sa end esimeste kevadiste ilmadega taas murule välja sirutad, muru juba rohetab, rohukõrte vahel aga ronivad väikesed rumalad putukad üksteisele selga, virgad sipelgad, aeglased kõrvahargid ja matsakad sitasitikad trügivad pehmel pinnal? Kuulda on rakkude õnnelikku sagimist maapinna all, juured ja idud pistavad ninad kottpimedusest välja pimestavalt sinise taeva poole. Viskad ketsid ja sokid jalast ning silkad murul paljajalu ringi, äsjatärganud rohukõrred varbaid kõditamas. Pikutad kevadisel rohul oma meeskonna väravavahi või varuväravavahiga Seda nimetatakse eritreeninguks. Kevadel langeb sisse ka hauaküngas, sest kirstukaas ei pea vastu veest läbiimbunud mitmetonnisele raskusele, selgroog murdub ning kaas vajub surnukehale, mis oma luised käed embuseks välja sirutab, justkui rõõmustaks värava üle.

Paremaks poolkaitsjaks on VEIN. Vein on eriliselt hea mängija, tal on tohutu töövõime ning taevariigis ei kohta teda üldse. Taevas pakuvad paljusilmsed, kuid ühepilksed laia tagumikuga ingellikud olendid kõrre ja jääga apelsinimorssi ning väga magusat ja kuuma kakaod. Vaevalt oled ühe ära joonud, kui tuuakse juba järgmine. Põrgu on aga see seisund, kui sa ei tea, kas oled pohmellis või juba uuesti joobes. Kuid põrgus on veini ja kui juba seda on, on seal kõike. Meenutagem Rovinjit, Horvaatia linnakest. Ühel süütult helgel ennelõunal jõime me seal ühes veinibaarina tegutsevas vangikongis oma elu kõige halvemat veini. Mekkisime klaasist, vaatasime üksteisele otsa ja siis ütlesin ma oma sõbrale, et ärgu öelgu midagi. Pole vaja. Me tõusime püsti ja jätsime kohaga sõnatult hüvasti. Veel samal pärastlõunal väljutasid meie kehad korduvalt kollakasrohelist, väävlina kihisevat mateeriat.

Keskpoolkaitsjaks on LAUSE. Määrates Lause sellele vastutusrikkale positsioonile, võtsin ma arvesse ka asjatundja nõuannet. Teatud Géza Ottlik, suurepärane mängija, on väitnud, et alguses ei olnud mitte sõna, vaid lause ja see lammutati lauseosadeks ning Ottliku mõte veel jätkus, kuid see pole praegu oluline. Lause talub kõike, ta on võimeline isegi haavade ja murdudega koormatult, vigastatult, jalgadega läbi pekstult, pooleks murtult suurepärast mängu mängima. Ta mängib mõnikord ka siis hästi, kui minu valitud taktika on halb, kui kohtunik vilistab iga tema liigutuse peale, kui ta võõrsil maatasa tehakse, välja vilistatakse, arreteeritakse, kohtusse kutsutakse, talle protokoll koostatakse või kui ta tugevdatud järelevalve alla satub.

Minu vasakpoolkaitsja on KOHV. Üks kaval peamufti olevat ta sisse ostnud ühest Etioopia kolmanda liiga meeskonnast oma palvetavatele dervišitele, et need jõuaksid öö läbi Allahiga palli kõksida. Meiegi alustame kallist Issanda päeva kohviga, nagu ka tavapärast kohtingut varasel pärastlõunal plaadimasinaga kohvikus. Üks õige kohvijooja ei pane kohvi sisse suhkrut, piima ega koort, cappuccino’t ei kannata ta silma otsaski. Ja ta joob väga palju kohvi. Vaene proua Kosztolányi, küll tema alles oleks võinud oma abikaasa kohvihullusest jutustada. Tuksu, mu südameke, löö rütmi, mängi, mängi koos vasakkaitsjaga!. Enne magamaminekut ära luristada veel üks mürkkange topeltespresso. Ainult maitse pärast, kallim, et saaksin vaid paremini suudelda sinusse oma südamelööke!

Kolmest ründajast triblab paremal äärel MEESTE SÕPRUS. Ta on mu kõige usaldusväärsem mängija. Ta ei hiline treeningutele ja talle võib loota ka kõige suuremas hädas. Ning kuigi ta ei ole kuulus just oma virtuoossuse poolest, on ta seevastu tugev kui härg, tema löögijõud on kapitaalne ning mõnikord, nagu öeldakse, lööb ta värava juba linnapiirilt. Pole praktiliselt ühtegi kohtumist, kus tema panus mängutulemusse tablool ei kajastuks. Ta pingutab ka pärast raju peoööd ja kui vaja, kooleb väljakul. Tema on mängija, kelle ma võin enamikule positsioonidele panna. Kui vaja, taandub ta keskväljakule ja rabab seal. On ette tulnud, et kui ka juba keskkaitsja on mängust välja langenud, seisab tema viimase mehena kaitses. Hädaolukorras, kui näiteks väravavaht saadetakse vastasele ohtliku sissesõitmise eest väljakult minema ja mul ei ole rohkem varumängijaid, määran ma väravasse tema.

Kesktormajaks on LAPS. Ta on geniaalsete võimetega ainulaadset tüüpi ründaja. Matši lõpuni ta viriseb ja trambib jalgu, läheb tülli oma kaaslastega, kohtunikuga, minuga, väravavahiga, et siis üheksakümnendal minutil uskumatult muljet avaldavalt otsustada mängu tulemus. Sellistel kordadel laseb ta ennast loomulikult õnnitleda. Ta on kergesti haavatav. Samas paraneb ta kiiresti. Ciorani-nimeline kriitik on kirjutanud, et Laps on polüformne, perversne olend ning selles väites leidub tubli tera tõtt. Ma nõustun Cioraniga eriti siis, kui pärast matši tahab mu kesktormaja ootamatult juua ja süüa või peab ta siis kakama ja pissima. Tal on halb komme keset treeningut end treeneri kukile lunida. Asjatult seletan ma talle, et sealt ei saa väravat lüüa. Suure armulikkusega laskub ta alla ja lööb värava. Siis ronib tagasi ja pidu võib alata.

Vasakründajaks on UNENÄGU. Ma võtsin ta võistkonda oma parima sõbra selgesõnalisel palvel. Mu ainus vastuväide oli, et Unenägu oskab tihti õudselt käituda: inimene vaatab mängu ja kohkub, nähes, et keegi võib ka niimoodi mängida – nii alatult, õelalt, kuid siiski tulemuslikult. Teinekord on ta mäng täiesti nõutuks tegev. Samas on ta võimeline imelisteks lahendusteks. Tal on üks selline võte, mida nimetatakse Luuleks. Unenägu alustab poolväljakult, hopp, üks riim, hopp, üks metafoor, mängib ühe võrdlusega üle libero, lööb ühe paljulubava sõnamänguga pikali väravavahi, vaatab üles, irvitab ja… veeretab palli mööda.

Varumängijate pingil ootab mänguks valmis JUMAL. Tema võin ma panna ükskõik millisele positsioonile, välja arvatud väravavahi omale. Teda on viimastel aegadel palju kirutud, kritiseeritud, tema kohta on levitatud surmajutte ja kriitika on ta eneseusku tublisti kahandanud. Kuigi ta on suure töövõimega ja usin, ei saa tema puhul siiski loomingulisusest rääkida. Oma vähese andekuse korvab ta mõõtmatu innukuse ja suure südamega. Kahjuks on ta aga mõnikord suuteline skandaalseteks tegudeks.

Üheks varuründajaks on ARMATSEMINE. Ma pean hetkeks peatuma. Mõni päev tagasi oli mu maja ees väike meeleavaldus. Rühm üles köetud fänne nõudis selle mängija kohest liitmist algkoosseisu. Ma lonkisin välja nende juurde ja ütlesin ilusasti, et mina vastutan, kuna koosseisu paneb alati kokku treener, treener olen aga mina ning hetkel näen ma seda, et Koituseke – see on mängija hüüdnimi – ei ole vormis, kuigi ta tahtel ega suhtumisel pole väga vigagi.

Üks mu parimaid mängijaid on VABADUS. Kahjuks on ta natuke isepäine, mul on temaga raske hakkama saada. Sellepärast on ta hetkel vahetusmängija. Poolkaitsesse võin ma alati panna JALUTUSKÄIGU, VIDEVIKU, NAERU, NUTU.

Loomulikult on mul ka varuväravavaht. On üks väga tähtis reegel ja ma ütlen seda algajatele treeneritele, kes samuti mängivad võistkonna loomise mõtetega. Naist saab asendada ainult teine Naine. Kõik teised lahendused on sama head nagu see, kui ma olen VILLÁNYI CABERNET’ asemel sunnitud väljakule saatma alkoholivaba SCHLOSSGOLDi.”