Sándor Petőfi: Rahvuslaul

Üles madjar! Kodu kutsub.

Aeg on käes – kas nüüd või iial!

Valige, nüüd aeg teilt küsib:

vabadus, või orjus püsib.

Madjarite jumalale

vannume,

vannume: ei enam orjust

kanna me!

…

Tõlkinud Ellen Niit

Täna on Ungaris päev, kui rohi ka ei kasva, poed on kinni, bussid sõidavad pühadeaegse graafiku järgi, Ketisild on liiklusele suletud, kõikjal lehvivad trikoloorid ja linn on täis ülevas meeleolus ungarlasi, rahvusvärvides kokardid rinnas. Täna on rahvuspüha, “Petőfi päev”, millega tähistatakse 1848.a revolutsiooni algust. Vabadusvõitlus lõppes küll lüüasaamisega, kuid ungarlaste vaimu see ei murdnud. Revolutsiooni eestvedajaks ja rahvusliku identiteedi kehastuseks kujunes Sándor Petőfi, keda oskavad lisaks “Pál-tänava poistele” nimetada ka muidu kirjanduskauged inimesed. Lühikest tutvustust ja mõnd luuletust saab kuulata 1968.a eetris olnud saatest. Petőfi elulugu on olemas Wikipedias või näiteks kogumiku “Vabadus, armastus” järelsõnas ja neid ma ei tahaks hakata siin ümber jutustama, jagan hoopis kultuuri- ja ajalooliselt huvitavaid seiku.

Petőfi kuulus nn märtsi noorte hulka, kes kogunesid Pestis Pilvaxi kohvikus ja kavandasid 19. märtsiks meeleavaldust. Kaua võib, aitab Austria võimust meie maal! Viini meeleavalduse tõttu otsustati ka Budapestis jalamaid härjal sarvist haarata. Petőfi kirjutas 13. märtsil “Rahvuslaulu”. Algses versioonis olnud esimene rida “Rajta magyar, hí a haza!” (Las käia/asu asja kallale, kodu kutsub!), Ferenc Szikra olevat seda nähes nentinud: “Kulla sõber, kõigepealt peab ungarlase jalule ajama ja alles siis saab asja kallale asuda”, mispeale Petőfi rea ümber kirjutas. Rahvuskogu ülemkojas tagasi lükatud ettepaneku alusel koostas ajakirjanik József Irinyi 12 punktist koosnevad nõudmised, mida soovib Ungari rahvas. Heakene küll, mis edasi? Ühiselt otsustati rahva poole pöörduda. Esimeses punktis nõutud pressivabaduse ja tsensuuri kaotamise vaimus võtsid revolutsiooniliselt meelestatud noored üle lähedal asuva trükikoja, kus esimese asjana trükitigi lendlehed “Rahvuslaulu” tekstiga ning seejärel 12 nõudmisega. Luuletus loeti ette sealsamas trükikoja ees ja lendlehtede levides mitmel pool mujal linnas. Legendi kohaselt astunud Petőfi üles ka Rahvusmuuseumi trepil, kuid ta ise ei olevat seda maininud, nii et mine võta kinni, kuidas asjad päriselt olid. Rahvakogunemine seal siiski toimus ja 12 punkti loeti ette. Samuti tähistatakse tavapäraselt muuseumi õuel revolutsiooni aastapäeva.

“Rahvuslaul” on igal ungarlasel nii pealuu sees, et see tuntakse igas kontekstis ilmeksimatult ära. Olen isegi natuke uhke, et “Tuleriita” tõlkides ühe fraasi ära tabasin.

Ungari keeles kõlab “Rahvuslaul” nii.

Legendaarsest Pilvaxi kohvikust on nüüdseks paraku saanud hotell, mis asub ca 15 minutilise jalutuskäigu kaugusel Rahvusmuuseumist ja turistilõksu Vaci tänava läheduses. Kui Budapestis õppisin, anti maatundmise kursusel üleandeks Pilvaxisse minna ja lugeda, mis seal mälestustahvlil kirjas on. See oli 2005. või 2006. aastal, siis tegutses Pilvaxis veel restoran. Läksime vaatama koos hea kolleegi Reedaga, kes siis oli ELTEs ehk Eötvös Lorándi ülikoolis eesti keele lektor. Kirjutasin vihikusse üles tahvli teksti:

“Ez a káveház volt 1848-ban a forradalmi csarnok. Itt gyűltek össze naponta a szabadságért lelkesedő márciusi ifjuság. Itt szavalta el legelőször március 15-én Petőfi Sándor Nemzeti dalt. “Talpra magyar, hí a haza!” Emlékük és szellemük éljen itt és mindenütt a hazában. 1900. március. Készítette az orsz. tört. ereklyemúzeum.” [Vabas tõlkes: see kohvik oli 1848.a ülestõusu salong. Siin kogunesid iga päev vabaduse eest võitlevad märtsi noored. Siin deklameeris Sándor Petőfi 15. märtsil esimest korda “Rahvuslaulu”. “Üles, madjar! Kodu kutsub!” Elagu nende mälestus ja vaim siin ja tervel kodumaal. 1900 märts. Valmistas riiklik ajaloomälestiste muuseum”]

Tahvel on praeguse hotelli fuajees endiselt üleval. Mälestustahvel on ka trükikoja seinal. Muide, ungarlased on hullud igasuguste mälestusmärkide ja skulptuuride järele, neid on kõik kohad täis. Ilmselt pole Ungaris asulat, kus poleks Petőfi tänavat või Vabaduse väljakut. Ka mu lemmikkoht, Ungari tõlkijate maja Balatonfüredis asub Petőfi teel. Keegi rääkis mulle kunagi, et naljahambad on Budapestis ühele majale kinnitanud mälestustahvli, et selles majas pole Petőfi kunagi elanud. Kahjuks ei suuda kuidagi meenutada, kus see olla võis, oli see niisama mõne lõuapooliku nali või päriselt ära tehtud. Kui keegi lugejatest teab midagi täpsemalt, andke märku!