Tõlkisin ajaviiteks Tibor Noé Kissi autobiograafilisest romaanist paar jupikest. Goodreadsis kirjutasin selle kohta nii: Autobiograafiline romaan valesse kehasse eksinud Tiborist. Alguses on tavaline teismeline poiss, kes on hull jalgpalli järele. Identiteediotsingud toovad kaasa rohkem segadust ja küsimusi kui settimist ja enda leidmist. Rusuv, pidevaid kahtlusi täis sisemonoloog on erakordselt isiklik ja valus lugemine. Elu transsoolisena on tunduvalt keerukam ja mitte sugugi nii glamuurne kui Pride-paraad. Kõigile, kelles on vähegi sallivust, avab romaan ukse täiesti teise maailma.

Tegemist on autori debüütteosega, mis esmakordselt ilmus 2010. aastal. See saaks arvatavasti ilmuda ka tänases Ungaris, kuid kindlasti suure skandaali saatel, sest see ei esinda “traditsioonilisi” väärtusi.

Üks autorit portreteeriv artikkel on siin.

PS Tegemist on toortõlkega, silumata ja toimetamata.

“Astun üle läve. Mu põlved värisevad külmast, tuul puhub juukseid näkku. Ühes vastamaja korteris pannakse tuled põlema, keegi lükkab kardina kõrvale ja laseb pilgul üle tänava käia. Ta näeb, kuidas tuul korjab lehed kuhja ja siis lammutab selle jälle laiali. Ta näeb, kuidas ma kangialuses seistes oma juustes sobran ja siis ebakindlate sammudega pargi poole suundun. Vihma tibutab, joonistades lompidele üha uusi ja uusi ringe. Kõnniteel seisab takso, juht loeb roolile laiali laotatud ajalehte. Kuju kaob aknalt, tänav on tühi. Üks samm teise järel, asfalt on kõva, saapad mugavad. Vaikus on rahustav. Pilvede vahelt ilmub välja kuu, hetkeks ei tunne ma end ära.

*

Minu nimi on Tibor Kiss, sündinud 1976. aastal 19. veebruaril. Aadress, isikutunnistuse number, isikukood. Minu vastas istus valge kitli, valgete sokkide ja valgete sandaalidega mees. Ta ohkas valjusti ja vaatas kella. Ankeedi lahtrid täitusid mu andmetega.

Kabinetis on kulunud mööbel, määrdunud vaibad, vitriinkapi klaasil on sõrmejäljed. Teisel pool akent paistab kliiniku park, kastanid, prügikastid, pingid. Päikesevalgus lõikas hoovist välja trapetseid, põõsaste vahel sähvisid linnud, teisel pool kiviaeda köhis vabrikukorsten suitsu.

Olen nädalate kaupa sellele küsimusele vastust sõnastanud. Tegin märkmeid, kirjutasin terveid kõnesid, visandasin, parandasin, kustutasin. Oleksin tahtnud arstile anda võimalikult täpse vastuse, ometi ei suutnud ma vastata, jõllitasin vaid tummalt enda ette. Valged plaadid, valged paberilehed, läbikriipsutatud read, läbikriipsutatud laused, valged lehed vihikus, lähenemispüüd, pidev kaugenemine. Arsti ähvardavalt vali hingamine

Sooviksin teada, kas olen tegelikult naine või mees. Ma ei tundnud oma häält ära. Sõnad paiskusid minust tahtmatult välja, jättes enda järele sügava haava. Iga hingetõmbega haav üha kasvab, kuid ei tee valu. Aeglustunud südamelöögid pumpasid minust välja ülejäänud lause, kes ma olen, miks ma tunnen end paremini naiseriietes, kas mul on vaja operatsiooni? Sõnulseletamatud küsimused purunevad üksteise järel vastu kiviplaate kildudeks, üks plaksatus, üks tuksatus. Aeglustunud südamelöögid, meeldiv kihelemine haavapiirkonnas. Tõmbetuul haaras kardinast ega lasknud lahti.

…

Tuvid hakkasid aeglaste tiivalöökidega lendu tõusma, tramm liugles õhus, paari sammuga olin maapinna kohal. Kispestis, Pestlőrincis, kusagil kaugel. Koduteel tundus kõik nii loomulik ja lihtne, koerad ei haukunud, värav ei kriiksunud. Kinga lehitses köögilaua ääre istudes ajakirja. Lehed sahisesid ta sõrme vahel, seinakella seier klõpsatas iga sekundi järel, kohvikann mulksus. Võtsin külmikust piima välja, uks põrkas vastu puhvetkappi. Kinga tõstis hajameelselt pilgu ajalehelt, sa näed selles seelikus ikkagi välja nagu su ema. Sobrasin tükksuhkru sees, kildudeks pudenenud, elu kaotanud tükke kõrvale lükates asetasin neli täiuslikku kuupi taldrikule. Aga see-eest paistab su tagumik selles vormikam.

Kinga tõmbab spiraalköites lauakalendri enda ette, peaks sulle naisenime otsima. Kinga keeras kalendri esimese lehe ette. Mulle ei meeldinud Gyöngyvér, ma ei tahtnud sellist nime, mis viitab verele. Ma ei tahtnud olla range nagu Ingrid. Arankad kannavad kohutavaid ehteid. Julianna, Zsuzsanna, Edina, Lujza, Henriett, Karina, Hajnalka, ma ei tahtnud ühtegi nime. Ma ei tundnud, et mul oleks mõnega neist midagi ühist. Jõudsime aprilli lõppu, Noémi ei kõlanud halvasti. Mekutasime seda. Nihkusin Kingale lähemale, tundsin beebišampooni lõhna. Me reied puutusid kokku, tühjad kohvitassid lõid kõikuma ja jäid siis paigale. Noémi, ütles Kinga.

Siis nägin köögiaknast käru ja sellele veetud lehti, vastu kirsipuud toetatud reha. Isa jalast visatud kummikuid. Oleks aeg riided ära vahetada, mõtlesin, oleks aeg tänaseks Noémiga hüvasti jätta.”