“Muidugi, täna on esimene märts. Asetan käe oma punasele vihmamantlile, südame kohale, mõtlen, et ei oleks pidanud tulema selle mantliga, vaid paluma Vanaema, et ta ostaks mulle ilusa kevadmantli, või oleksin hoopis pidanud koju jääma, oleksin pidanud Vanaemale valetama, et olen haige, kõht hirmsasti valutab.

Sellele õnnetule mantlile ei pane keegi mingit märki.

Ma ei tea, kuidas siin kombeks on, mu vanas koolis oli nii, et hommikul riputasime mantlid varna ja poisid torkasid vahetunnil neile oma märgid, meie aga teesklesime, et ei tee üldse märkamagi, ja vaatasime oma mantleid alles siis, kui hakkasime koju minema. Aga me ei vaadanud ainult oma mantlit, vaid ka teiste omi, et ega nemad ei ole saanud meie omast ilusamaid või rohkem märke, ja kes kõige rohkem sai, see näitas alati uhkusega, et vaadake, kui palju mul on. Kes ühtegi ei saanud, jooksis nuttes koju.

Mina ei pidanud kunagi pisaraid valama, mu mantel ei jäänud kunagi tühjaks, ka Isalt sain alati uue märgi ja alati sain mõned ka teistelt, mul oli kunagi punaste õielehtedega hõbelill, ilusa hõbelehviga, mulle meeldis see nii väga, et kinnitasin selle iga aasta jälle oma mantli külge.

Eelmisel aastal oli see veel alles ja sain selle juurde veel kuus tükki, hoidsin kõiki väikeses lakitud puukarbikeses, aastatega oli neid väga palju kogunenud, lilli, linde, tähti, kellukesi, õnnetoovaid kabjaraudu, hõbeurbi, tibusid. Ma ei tea, mis karbist sai. Kujutlen, et lill on kellegi teise mantli küljes, ei, parem on sellest mitte midagi teada.

Varnad on klassi tagaseinal, riputan mantli kõige äärmise külge, kõige tagumisse nagisse, nurka, päris akna alla. Vahetundides lähevad kõik tüdrukud kiiresti välja hoovi, teevad näo, nagu ei vaataks nad mantlite poolegi, aga silmanurgast vaatavad kõik. Ma vaatan ka enda oma, aga ei näe, näen ainult seljapealset kulunud kangast.

Kui heliseb viimase tunni lõpukell, tõusevad tüdrukud ühekorraga püsti, igaüks kiirustab oma varna juurde, ma tõusen aegamisi ja lähen aegamisi oma nagi juurde. Minu mantlil ei ole kindlasti midagi ja kõik näevad, et see on tühi. Jään oma mantli juures seisma, ei vaata teiste poole, kuulen, kuidas nad erutatult vadistavad ja näitavad, mida said.

Ma juba tean, et riputasin oma mantli kõige kehvemale kohale, minu oma on uksest kõige kaugemal, pean nüüd kõigist mööda minema ja kõik näevad, et sellel ei ole mitte midagi.

Ma ei peagi sinna minema, ma ei pea mantlit nagist võtma, mul tuleb pähe, et võin koju minna ka ilma mantlita, täna on üsna soe, võiksin selle ka siia jätta, aga teised näeksid ka seda, nüüd pole enam midagi teha, pean ikkagi sinna minema ja mantli selga panema ja sellele ei ole midagi kinnitatud, aga ma kavatsen sellegipoolest naeratada ja kõnnin teiste eest läbi, nagu minul oleks kõige kaunim märtsimärk.

Jään varna ette seisma, võtan oma mantli. See pole tühi, rinnale on kinnitatud suur kuldlill, ilus ja läikiv, nagu paistaks selle keskelt päike. Mu nägu tõmbub hõõgvele, naeratan, vaatan suurt kollast lille.

See polegi kuldlill, vaid suur kuldtäht, selle harud on tehtud kuldpaberist, keskel on suur kollane klaaskuul. See pole niisugune märtsimärk, mida kioskites müüakse, selle on keegi käsitsi teinud, käsitsi, nimelt mulle, on selle papist välja lõiganud ja kuldpaberi küünega üle silunud, keskele klaaskuuli kleepinud ja mõelnud samal ajal minule, minu nimele, sellele, et on minusse armunud.

Mu nägu hõõgub üleni, korraks tulen mõttele, et ainult kujutan seda kõike ette, sirutan käe, katsun tähe tippu, siis klaaskuuli, ma ei kujuta seda ette, see on tõesti siin.

Panen mantli selga, võtan oma koti, lähen klassist välja. Mantlil särab täht, ja kui kooliväravast välja astun, puhub tuul mulle näkku, see lõhnab vee järele, tundub päris soe. Viskan koti õlale, hüppan korra, siis veel korra, juba tean, et lähen koju pikemat teed pidi, kõigepealt peaväljakule, siis mööda alleed, et kõik näeksid, millise imekauni märtsimärgi ma sain.”

Aga muidu – soovitan lugeda! Kui tervet raamatut ei jõua, siis esimesed peatükid on raadioteatri järjejutuna kuulatavad. Indrek Koff on mu lemmikraamatupoes ja loeb ka teile natuke ette.