Balatonfüred on armastatud suvituspaik, kus omal ajal elas uhkes järvevaatega villas viljakas kirjanik Mór Jókai ning suvitas näitlejanna Lujza Blaha, sagedased külalised olid linnas mitmed riigimehed nagu Lajos Kossuth, István Széchenyi ja Ferenc Déak, arvukatest kirjanikest ja kunstnikest rääkimata. Asustus on siin olnud juba Rooma aegadest, siin on ikka viinamarju kasvatatud ja viinamarjadest, teadagi, saab maitsvat märjukest, aga see on juba omaette ja pikem jutt. Samuti leidub Füredis raviveeallikaid, mistõttu on siin juba ajast aega käidud tervist parandamas. Kui vaksali poolt tulles vasakule, Petőfi tänavale keerata, paistavad esimesel käänakul kaks kõrget paplit, mille vahel on must sepistatud värav ja selle taga põlispuude varjus õdus villa.

„Nagu öeldud, pole majal mingeid erilisi omadusi. Pole ta ei palee ega loss, vaid lihtne maasuvila, mis pole isegi mitte mälestusmärk, ehkki tema varase stiili õilsad proportsioonid on säilinud. Ta seisab praeguse Budapesti maantee ääres. See kulgeb peaaegu paralleelselt piki mäekülge jooksva vana teega, millel on ajalooline minevik – see tee tõi Fehérvárist lõunasse ja seda mööda läksid tollaste Ungari kuningate saadikud Itaaliasse.”

Nõnda kirjeldab oma maja Gábor Lipták, kelle järgi kannab see praegu nime Liptáki villa, mis on koduks Füredi tõlkemajale ja töökohaks Ungari kirjanduse tõlkijatele. Muide, tema nime kannab ka Balatonfüredi linnaraamatukogu ning Liptáki villasid on Ungaris veel mitu, aga vaid seetõttu, et tegemist on levinud nimega.

Aga läheme algusesesse tagasi. Algselt kutsuti maja Gyapai villaks – selle ehitasid Gábori abikaasa vanavanemad Nándor ja Zsófi Gyapai 1886. aastal. Vahepeal oli maja nimeks Zsófi ema järgi Erzsi villa. Maja ümber laiusid siis viinamarjaväljad ja üha tihenev aed, kuhu ka Liptákid järjest uusi sorte soetasid – lõunamaiseid küpresse ja leandreid, jugapuid, hoone lõunaküljel kasvasid rikkalikult vilja kandvad viigipuud, Gyula Illyés istutas oma Tihanyi aiast siia ümber kirsipuu, loomulikult aprikoosid, magnooliad, hõlmikpuu. Kelder oli täis omatehtud veini.

„Kõigega oli kitsas käes, välja arvatud hea tuju, nali ja õnneks vein. …. Siinkandis ei olnud keegi uhke oma seisuse, teadmiste ega kunsti üle, vaid veini kvaliteedi üle. …. Ma ei unusta kunagi, kui [luuletaja]Miklós Borsos jutustas, kuidas teda Pestis kutsuti hüva Balatonfüredi veini jooma. Borsos mekkis veini ja ütles: „See on ju Liptáki vein”.

„Illyés Gyula tegi oma väikesel Tihanyi viinamäel oivalist punast veini. Kui ta läbi astus, kaasas pudel veini, ei unustanud ta kunagi märkida: „Et siin majas ikka midagi korralikku ka oleks juua.””

Gábor, sõpradele Gabus, ja tema abikaasa Piroska seadsid end Füredisse sisse 1944.a. Gábor oli kirjanik ja erakordselt külalislahke inimene, sestap kujunes villast kultuurisalong, mille väravad olid lõppematu külalistevoo tõttu kogu aeg valla. Eriti nädalalõppudel kogunesid siia kunstnikud, vaimuinimesed ja – nagu Lőrinc Szabó olevat öelnud – kirjanduslikud lindpriid (sõna-sõnalt vaesed sellid). Sagedased külalised olid peale Szabó veel László Németh, Gyula Illyés, István Örkény. Viimane kirjutas siin valmis romaani „Tótid” ja suure osa oma kuulsatest „Ühe minuti novellidest”. Jääkapiks kutsutud toas magas ja külmetas) tavaliselt Lőrinc Szabó. Alates 1948.a kuulati maja pealt, paksu toimikusse kanti sõna-sõnalt isiklikke vestlusi ja sotsialistlikku riigikorda kritiseerivaid märkusi.

Liptákid oli entusiastlikud vanavarakogujad, maja oli paksult igasugu anumaid, tööriistu, talumööblit ja kõiksugu rätte-linu täis. Väga palju esemeid on endiselt siin (see tähendab otsaga jälle koju tagasi jõudnud) – kõikidest tubadest võib leida vanu kummuteid, kappe, seinakatteid, vaase ja kanne, seintel on külaliste kingitud kunsti ja endiste omanike portreed. Kurioosumite hulka kuulub hallis trooniv hiiglaslik 17. sajandist pärinev kandiline laud, mille peal ruumipuuduse tõttu olevat maganud kirjanik István Örkény ja laua all Lőrinc Szabó poeg. Omal ajal olevat olnud kombeks öelda, et kui sellel laual veel ruumi on, siis pole maja täis. Gábor Liptáki mälestustoa nurgas on uhke rohelistest glasuuritud kividest ahi, mille kivid olevat seitsme küla seitsmeteistkümnest majapidamisest ükshaaval kokku kogutud.

Kaheksakümnendate alguses sõlmisid Liptákid Kunstifondiga lepingu, et pärast nende surma jääks maja kirjanduse teenistusse. Toimus riigikorravahetus, Kunstifond lõpetas tegevuse, maja jäi enam kui kümneks aastaks tühjaks. 1995. a loodi Ungari Tõlkemaja Sihtasutus, mis võttis maja enda hoolde – oluline on see, et hoone ei kuulunud ega kuulu juriidiliselt sihtasutusele. Hoones võeti ette põhjalikud renoveerimistööd, kuna see oli väga halvas seisukorras. Muuhulgas ehitati välja ka teine korrus, kus endisel pööningul on nüüd raamatukogu ja üks kuuest külalistoast. 21. jaanuaril 1998.a avati pidulikult Ungari Tõlkemaja, Kesk- ja Ida-Euroopas esimene omasugune ning ütleksin, et üldse oma järjepidevuse ja tegevusega ainulaadne loomemaja. Tõlkijad saavad siin segamatult tegeleda loometööga, kõik vajalik on olemas, tööperioodil makstakse igapäevaste kulude katteks stipendiumit, mõõduka jalutuskäigu kaugusel on Balaton ja struudlipood. Ole ainult hakkaja, vali teos välja ja tule tõlkima. Ma ei suuda ette kujutada kandvamat kultuurisilda, kui see, mida loob iga tõlkija oma väikeste näpukeste ja armastusega Ungari kultuuri vastu.

Ja ausalt ma ei liialda, kui ütlen, et ilma Füredi majata poleks minust Ungari kirjanduse tõlkijat saanud. Hea kolleeg Reet Klettenberg kutsus mu esimest korda siia algajate tõlkijate seminarile, aasta võis olla 2006. Sealt sain pisiku külge ja sestsaati on majast saadud inspiratsioon, tugi, alati soe vastuvõtt mind sellel rajal hoidnud. „Tuleriit” sai osaliselt siin valmis. Äsja lõppes järjekorras juba 13. ungari-eesti tõlkeseminar, kus me viiekesi oma töid nokitsesime ja rõõme-muresid jagasime. Huvitavad tõlked on küpsemas.

Praegu on maja teadmata põhjustel ja teadmata ajani ex lex staatuses.

Hoidku meid kõiki püha Hieronymus!