Katkend 18-aastase Éva Janikovszky päevikust.

24.12 1944

Kell on kümme. Kas proovin sellele tühjusele mingi sisu anda? Hästi. Jutustan Sulle tänasest jõuluõhtust.

Nii kaua kui ma mäletan, on kogu pere sel ajal alati koos olnud. Vanaema ja vanaisa, meie kolmekesi, onu Gyula – tema oli vanaema vend, tema naine tädi Olga, kaks aastat tagasi oli ka Laci, ema vend, siis Frici, tema mees Pista ja nende kuueaastane tütreke Zsuzsa ja veel ei tea kes.

Täna olime neljakesi. Ema toetub vastu ahju ja nutab. Kálmán istub kinnisilmi diivanil, ei usu, et ta magab, ta ei teadnud, mida avali silmi peale hakata, niisiis pani ta need kinni. Mu teine vanaonu Laci, kes pärast töölaagrist naasmist on juba kaks kuud meie pool elanud, läks juba magama. Tal pole siin Szegedis kedagi, tema naine, 16-aastane tütar ja 12-aastane poeg viidi minema. Ta pole neilt ainsatki kirja saanud. Eelmiste jõulude ajal jõid nad šampust, tema abikaasa istus pikka hommikumantlit kandes tugitoolis, tema seisis naise kõrval, nende tütreke Zsuzsa aga tantsis ja vigurdas nende ees. Nad ei pidanud isegi teineteisele otsa vaatama, et korraga mõelda – on alles ilus laps! Nad ei pannud tähelegi, kui järsku oli ta suureks kasvanud.

Vanaemale ja vanaisale ei taha ma mõelda. Frici jäi juba mullu leseks, Pista langes Vene rindel, sügisel tuli teade. Kui laua ääres eemalviibijaid meenutades klaase kokku lõime, mõtlesid kõik Pista ja Laci peale, kes oli siis juba samuti venelaste kätte vangi langenud. Vanaema ja Frici puhkesid nutma. Väike Zsuzsa kandis liiga lühikesi kleite, oli kangesti edev, isa ta praktiliselt enam ei mäletanudki.

Mina mäletan Lacit veel hästi. Ta suitsetas alati Darlingu sigarette, oli rahulik, tasakaalukas, tema maitse ja arvamus olid alati suundaandvad. Kõik armastasid teda. Vanaema kurvastas väga, et ta alati pärast keskööd koju jõudis, siis läks ta sahvrisse ja einestas seal. Ta on juba poolteist aastat venelaste käes vangis. Kui venelased Ungarisse jõudsid, uskusime, et ta tuleb koju. Kirjutasime vanaemale ja vanaisale Austriasse kruusakarjääri, et „unser Laci ist im Weg zu Hause…“, selle panime kaks päeva enne venelaste sissetungi teele, lennupostiga. Ehk nad lohutavad end praegu sellega, et vähemalt ema ei ole üksi, Laci on juba tema juures. Aga Laci ei tulnud. Vene ohvitserid ütlesid, et enne sõja lõppu ei pääse keegi koju. Aga neil, kes on tööteenistuses, läheb hästi, nad töötavad tehastes. Siiani pole me temast midagi kuulnud, kuigi nüüd ta võiks ometi juba kirjutada.