Tänavu novembris möödub sada aastat luuletaja János Pilinszky sünnist. Sirvisin Ungari luule antoloogiat “Mu ema must roos” ja üks tema luuletus jäi silma. Tundus kuidagi väga asjakohane.
Ühe kire marginaaliks
Mererannal keksutav põngerjas
leiab klibu seast ikka selle ühe,
mis igavesti olnud tema oma
ja mitte iilagi igaühe.
Ta surub oma aarde pihku!
Pihus põksub nüüd kogu ta süda!
Nõnda üks ja ainus on kivi,
et üksildub ühtlasi süda.
Enam eales ta temast ei vabane.
Ta pöördub ja heidab kivi merre.
See lahkumine käib hääletult,
ent kaja jääb mühama merre.
(Tlk Tiiu Kokla)
Teekond äärealale 