Tere tulemast Egeri tähtede alla ja Pál-tänavale, seitsmepäise haldja manu ja patusesse Budapesti!

Ungari kirjandus kogu oma mitmekesisuses ja rikkuses on eesti kirjanduses esindatud vaid murdosaga. 2019.a ilmus eesti keeles tervelt kaks ungari teost, 2020.a suisa neli ja tänavu on ka üht-teist tulemas. Ungari asub keset Euroopat, kust siiapoole vaadates on just Eesti kuskil kaugel serva peal. Kõige ungarliku austajana ja tõlkijana käivitan uue blogi ääremaal, kus sugulasrahva kirjandus on ise võrdlemisi marginaalses seisus. Püüan jõudumööda tutvustada Ungari autoreid, nii kirjanikke kui ka illustraatoreid, ilmunud tõlkeid ning muid kirjanduse ja tõlkimisega seotud teemasid.

Hoolimata veidi pessimistlikuvõitu sissejuhatusest on Ungari kirjanduse tõlkimine praegu väga heas seisus. On uus põlvkond juba viljakaid ja alles alustavaid tõlkijaid, kelle üle on mul on ainult hea meel. Osadega neist saab tutvuda 2019.a “Tõlkija hääle” vahendusel (ungari tõlkijate vestlusring on lk 11-21, kuid tasub lugeda ka ülejäänud numbrit).